Tõnu Talve on vahendaja. Ta vahendab energiat, elujõudu. Vahendab nii meile kui endale. Otsib üles elu allikad ja laseb sealt vabalt ja vulinal voolata. Vulinal pole juhuslik sõna, sest muusika, helid saadavad Talve maalimist ja on ka piltide sees. Pillimäng. Nii tugevasti, et tekib tunne, kas Talve ei kasuta oma modelle pillidena. Küllap kasutabki.
Siin näitusel on väljas hulka naisi ja hulk lennukeid. Eks maast lahti tõsta meid ühed kui teised. Voolujoonelised ja eluehedad. Nii lendamist kui kontakte laetud naistega võib kohata unenägudes ja tiba unenäoline ja siniselt nukker Talve maalimaailm ongi.
Kui ma oleksin freudist, hakkasin heietama lennukeist kui fallilistest objektidest, aga ma ei ole nii palju freudist. Üle pole vaja mõelda. Minu meelest on Talves lihtsust ja me ei pea pead murdma pildide keeruliste kontseptsioonide üle. Kes elurõõmu, eluenergia pulbitsemise juures üleliia filosofeerima hakkab, võib energiast ilma jääda.

Peeter Sauteri tekst.