Mõte järgmisest pildist küpseb pikalt. Alateadlikult käib protsess ilmselt kogu aeg. Kui teadlik seisund koidab, siis mingi kõrvaltõuke ajel, on peaaegu kogu teostus silme ees. Ainult kiire ärategemise vaev. Live-del koos muusikaga, on mõnikord tekkinud vist transi seisund. Umbes selline tunne, et oled tulikuum pooljuht, nagu elektroonikadetail skeemil. Töötad, kui masin.
Ei saagi aru, kas pilt maalib sind, v. sina pilti. Sellest seisundist välja tulla pole kerge.
Vaikuses on pigem emotsioonid ja analüüs ning sõnumi sissekodeerimine. Kes värvide keelt tunneb, saab pildist aru. Umbes sama, mis lugeda muusikanoote partituurilt. Siin ongi iva, miks mõnede kunstnike tööd on väga suure väärtusega, mõnede omad mitte.
Ei tea, kas ja kui edukas olen. Eks teised hinda, kel mu pildid olemas, ja juba aastaid. Paljud Kunstnike Liidu liikmed pole näitustega pikki aegu üldse maha saanud . Mõned teevad jätkuvalt sama, mida 15-20, või rohkem aastat tagasi. Mõned korraldavad haige toppimisena tunduvaid niśinäitusi, nö sotsiaal-ekshibitsionisme. Keegi eksponeeris palju aastaid tagasi Vabaduse väljaku galerii ees raudvoodeid oma ideena, ilmselt aimamata, et juba 1989 a. oli mõnelgi Pink Floyd-i 87´ plaat Momentary Lapse Of Reason. Vaata plaadi kujundust! Mõni on üritanud “oma” kalevipojaplönni, kujutades ette, et inimesed ei tea, et juba 80-ndate lõpus tegi skulptor Kalju Reitel uhke Kalevipoja kuju kavandi. Paadiga kätel! Otsi EPL-i v. PM Ants Juske (PhD) lugusid. Tean, et ka minu teoste osas on oi-palju uuritud, et kustkohast mu ideed ikka pärinevad.
Kas on ikka originaalideed .. ?!
Pean eriti oluliseks muutumisvõimet ja suveräänsust.