ELUTANTSUD Viinistu Kunstimuuseumis 1.05. – 31.05.2014

Erinevalt Bernt Notkest on Tõnu Talve sünnidaatum hoopis täpsemalt teada. See väike erinevus pole Tõnul seganud leidmast tuge ja innustust oma poole aastatuhande taguselt hingesugulaselt. Elu ja surm – üks kestev ja teine kindel – paeluvad mõlemat, mõlemad teavad, et pärast mängu lõppu pannakse nii Kuningas kui Ettur kõrvuti ühte kasti.

Tõnu Talve pildikeel pärineb küll hoopis teisest allikast. Kui otsida kaanonit, siis on selleks aktsioonimaalingule omane spontaanne pintslikäsitlus ja kompositsioon, mis esmapilgul võib tunduda hoolimatu. Figuurid kipuvad raamidest välja ulatuma ja mõnikord ei taha jäsemed hästi ära mahtuda. Sama võib juhtuda tantsijate filmimisel või fotografeerimisel, sest tants lihtsalt on üks püsimatu nähtus!

Muusika saatel maalimist, pildi valmimist loetud minutite jooksul nähtava ja kuuldava sündmusena on kunstnik viljelenud juba ammu. Praegune väljapanek ühendab hetkeloomingu võttestikku ideega kavandada pikema aja jooksul programmilisi, elutantsu kirjeldavaid teoseid.

Tõnu Talve ei varja oma sümpaatiat lihaliku maailma vastu – lopsakas ja ilustamata ihu ning ehmatamapanevad hele-tumeduse ja värvikontrastid kirjeldavad kunstniku kreedot piisava otsekohesusega – suhe võimuihasse ja edevusse on aga pigem kriitiline, peeglissevaatav.

Maalide tormakate kujundite tagant kõlab mõtlik noot inimelust kui mööduvast hetkest. Rõõm, kurbus ja kirg annavad elule maitse, kuid hea kokk teab, et arusaam igaviku olemasolust ning surma paratamatusest lisab vajalikku vürtsi. Agressiivsus ning alandlikkus pole vastandid, elutantsus tantsivad koos Paavst ja Prostituut, Keiser ja Kokott, Kõiksus ja Kaduvik, Sina ja Mina.

Silver Vahtre

Tartus, 30. 04. 2014