Raadi must hobune
See lugu juhtunud ennemuistsel ajal. Ühel suvisel, päikepaistelisel päeval läinud kolm last Raadi järve ligidale praeguse „Viinaköögi varemete“ taha heinamaa peale mängima. Järv olnud sel ajal tunduvalt suurem ja sügavam. Üks poiss neist lastest olnud natukene suurem ja targem. Seal ilmunud äkitselt üks pisikene must hobune nende juurde. Olnud teine väga sõbraliku olemisega. Lapsed hakanud hobust ettevaatlikult, et teda mitte ära hirmutada, silitama ja sügama. Kui aga hobune paigastki ei liikunud ja pead noogutanud nagu kutsudes lapsi sõitma, siis roninud kõik lapsed talle viimaks turjale. Niipea, kui lapsed hobusele selga saanud istutud, hakanud see tuhatnelja otse järve poole jooksma. Kui ta juba järve tahtnud hüpata, saanud kõige vanem poisike, kes saba pool istunud, aru et see mitte õige hobune ei ole. Vanaema oli talle näkkide kavalusest rääkinud ja talle näkilausumissõnu õpetanud. Vanaema oli ütelnud ka, et kui sa „paha“ ära tunned ja tema nime nimetad, siis nõidus kaob. Hüüdnud siis oma vanaemalt kuuldud sõnadega: “Näkk, näkk, vetevaim, ära su tundsin, Raadi kaim!” Nii kui ta need sõnad välja hõiganud, vajunud must hobune kui maa alla. Ainult sinine suits olevat natuke aega veel õhus hõljunud. Lapsed aga prantsatanud kaldaservale maha ja jäänud kolmekesi kohkunult järve kalda peale istuma. Kui poiss ei oleks taibanud neid sõnu mitte öelda või nende lausumisega hiljaks jäänud, siis oleks järvnäkk neid kõiki järves ära uputanud. Lapsed, ratsutage julgelt hobusega. Praegust hobust ei maksa karta. Ta on ainult selle vana legendi järgi tehtud puuhobune.
Aerosfaer = T.T., Toomas Rull, Mihkel Mälgand, Raun Juurikas, Marek Talts.
http://rus.postimees.ee/
http://www.areng.ee/?id=12708