Kunstiteadlane Ants Juske:
Tõnu Talve maalikunsti võib kunstiteaduslikus terminoloogias
nimetada protsessuaalseks. See tähendab, et sama tähtis kui töö
lõpptulemus, on viis, kuidas selleni jõutakse. Viimane on sama
nauditav, kui valmis maal – õieti ei saagi tema maali täies
mahus nautida, nägemata protsessi või selle dokumentatsiooni
video näol. Oluline osa on tema sõpradel muusikutel, kes
annavad niigi impulsiivse maneeriga maalijale täiendava
energialaengu.
Tavaliselt teeb Talve oma etenduste jaoks alusmaali, mis on
kalkuleeritum, kuid jätab improvisatsiooniks piisavalt vaba
ruumi. Muusika käivitamisel valdab teda täielik loomepuhang:
kiirete liigutustega haarab ta kõikvõimalikke maalitehnika
vahendeid alates tavalisest maalrirullist kuni markeritaolise
esemeni. Harva vaatab ta oma tegevust kõrvalt, eemaldudes
maalist teatud distantsile nagu seda teevad akadeemilised
maalijad. Talve on protsessis niivõrd sees, et ta ei teagi
täpselt, kuhu ta tahab välja jõuda. Ainult lõpupoole arvab ta,
et hoogsale pintlitööle tuleb sõna otseses mõttes punkt panna –
siis võtab ta markeri ja paneb maalile huupi väikesi täpikesi.
Pidulikult võiks öelda, et ta on Eesti Jackson Pollock, kes oli
esimene kunstnik, kelle tilgutamist hakati dokumenteerima.
Talve pole veel maalimispinda horisontaali asetanud ja
jalutanud seal peal värvipurk ja pintsel käes, kuid tema
tegevust vaadates näeb selles samasugust spontaansust.
Kunstiõpetajana on ta oma meetodit sisendanud ka oma
õpilastele, kes möllavad värvidega muusika saatel nagu nende
õpetaja. Talve meetod, mis eirab kuivi akadeemilisi arusaamu
realistlikust maalist, perspektiivist, kompositsioonist jne.,
aitab avada lapse loomupärase avatuse, viib õpilased tagasi
nende varajasesse lapsepõlve, kus nad saades kätte pliiatsi,
guaððvärvid või plastiliini, täiesti vahetult ja ausalt
väljendavad ennast ja enda hetkeseisundeid.
Tõnu Talve viimased maalid on eriti huvitavad. Üks komponent,
mis on lisandunud, on kollaaþlikud elemendid, mida ta kasutab
väga oskuslikult – sageli ei saagi aru, kas see on maalitud või
kleebitud. Sisulisemas plaanis on Talve hakanud kasutama
tsitaate kunstiajaloost oma austusega vanade meistrite vastu.
Kuid ta kasutab neid omaenda huvides, omaenda alateadvuses
pakitseva väljaelamiseks. Ma pole professionaalne
psühhoanalüütik, kuid tema „Kaitseinglite” seerias adun teatut
dilemmat: kas naine on ühelt poolt mingi pühak või teiselt
poolt kiusatusi tekitav peibutis. Kõike seda toetab ka tema üha
ekspressivsemaks muutuv maalimislaad. Ega siin Edvard Munchini
palju maad polegi.
„Mina ei tea kunstist midagi. Tunnen aga kinnisilmi ära inimesed, kes särisevad kirest oma loomingu vastu ning see särin õhkub ka nende loomingu viljadest. Tõnu särin paelub – muusika oma kehast läbi laskmine, metsistunud silmadega modelli skaneerimine, tantsusammudel lõuendile piirjoonte kandmine ning käte vehkides dirigeerivate liigutustega värvirulli tõmbed.. Külmavärinad. Lõpptulem on tihtipeale segu mitmest dimensioonist, kus väline ja sisemine põimuvad, kus negatiivne ja positiivne segunevad, kus ilus ja inetu on saanud üheks.. ehk vanarahva tarkustest tuntud risttee. Ja ristteel juhtub… see on portaal, mis avab värava millegile suuremale ja kõrgemale.. Tõnu läheb ise alati sellest väravast oma loomeprotsessis sisse ja ma väga loodan, et ta tõmbab ka paljud oma austajad sinna maagilisse maailma kaasa.. Aitäh, Tõnu!“
30.04.14.
