Laulupidu pani külakoolmeistri aktid tantsima

Rein Sikk, Viinistu

Tõnu Talve „Elutants“ sai inspiratsiooni Bernt Notke „Surmatantsust.“

Koos laulu- või tantsupeo avataktidega tõstab kooliõpetajast kunstnik pintsli tühja lõuendi kohale. Algamas on enneolematu etendus. Siis lendab värv ja tuiskavad markerid, rullid. Kogu loomepalang on täies alastuses peo vaatajate ees, laulude- või tantsude taustal. Kui peo lõpul on vaibumas viimnegi aplaus langeb ka pintsel, mis signeerib maali. Peost kõnelev, sellest inspiratsiooni saanud taies on valmis.

Niisugune on Tõnu Talve, Laulasmaa kooli piiremurdva kunstiõpetaja unistus. Talve on eelmainitud kombel läbi muusikast saadud inspiratsioonipalangu maalinud kümneid kui mitte sadu taieseid publiku silme ees, saatjaks elev muusika.

Ta on viinud Riigikokku kooliõpetajate maalinäituse nimega „Streik“ koos oma jõuliste aktidega, et toetada kolleegide palganõudmisi.

Ta on teadaolevalt ainuke kunstnik maailmas, kes Bernt Notke kuulsa „Surmatantsu“ ümber mõtestanud tänapäeva maailma jaoks. Sari kannab nime „Elutants.“

Maalisarja, mis sai inspiratsiooni just laulu- ja tantsupeost saab praegu näha Viinistu kunstimuuseumis maikuu lõpuni. Lisaks on väljas ka teine, veel pooleliolev aktisari „Ootajad ja oodatud.“ 24. maikuu päeval astub Talve Viinistul aga oma vanasse elementi, hakkab maailma muusika saatel. Sel korral on modelliks kõhutantsija, kelle ülesaste paukselt lõuendile saab.

„Need kuulsad Viinistu roostes seintega kunstigaletiitünnid oma eriliste kajade ja valgusega on parim paik, „Elutantsude“ jaoks,“ nii kostab pikassolikult jändrik Talve oma lopsakate aktimaalide keskel, millelt võib ära tunda nii rubenslikke kui okaselikke jooni. Siiski on Talve kunstnik, kelle omalaadsed tööd on äratuntavad juba saja meetri kauguselt vaadates, on rõhutanud kunstiteadlane Ants Juske. Talve sõnul on tema jaoks väga tähtis ja sümboolne, et „Elutants“ on Viimsis väljas just järjekordse laulu- ja tantsupeo eel.

Inspireeriv laulupidu

Tegelikult on sarja sünnis tähtsaimaks inspireerijaks just laulu- ja tantsupidu, täpsemalt öeldes XI noorte laulu- ja tantsupidu „Maa ja ilm,“ mis toimus 1.–3. juulini 2011. aastal Tallinnas. Selleks ajaks oli Talve, eneses Notke surmatantsu vastandi „Elutantsu“ mõtet eneses kandnud kaks aastat, mõeldes eelkõige maalimisest muusikutest sõprade loodud helide keskel.

Talve meenutab: „Kui laulupeol kõlas „Liivimaa pastoraal” rokikooride esituses, hakkasid mul üle selja jooksma sipelgad ja ammune mõte võttis selgemaid jooni.“

Siis aga astus Siiri Sisask oma laulu kordusesituseks mikrofoni ette, silmis habemenoana terav pilk ja hääles jõud, mis võib liigutada mägesid. „Mis maa see on …” kõlas üle kümnete tuhandete vapustatud lauljate ja kuulajate. Ja Talvel oli selgus käes: Eesti elu jaatav ja ülistav „Elutants” saab sündida üksnes Eesti laulupeol, kooride keskel, elava muusika saatel tundide kaupa emotsioone jäädvustades. Maailmas ainulaadsel peol ainulaadset taiest luues. Ilus plaan aga ei teostunud

Nimelt liikusid kunstniku mõtted ja pintsel kiiremini kui pikalt ette kavandatud, plaanitud laulupeotoimetused. „Elutants“ aga muudkui valmis. Kui Notke oli 15. sajandi lõpus oma taiest luues tantsuringi maalinud skeleti vihjega Euroopat laastanud katkule, siis Talve asendas luukere hoopis jõuliste kuid graatsiliste naistega. Aga nemadki tantsivad, nagu Notke maalidel nii kuninga, keisri, paavstiga, olles 21 sajandi käivitavaks jõuks. Maalidel lisatud peeglite abiga võib ka pealtvaataja end sellest elutantsulikust ringist leida.

„Kui varem töötasin elus muusika saatel, siis nüüd töötan elusate naistega. See on ülimalt inspireeriv. Igal mu modellil on oma lugu, mõni on suisa viie lapse ema, aga näete kui kaunis ta on!“ Nii kõneleb mööda näitusesaali rutakalt sahmiv Talve, sära ja kirg silmades.

Õpetaja lisahobi

Kuidas aga võtavad Talve kunsti vastu tema õpilased, koolikolleegid ja lapsevanemad? Vastusena sajatab Talve alustuseks hariduse palgapoliitikat. Ütleb, et just töö kunstnikuna on see, mis võimaldab pedagoogil ära elada. Siis jätkab: „Palju on kolleege, kelle silm särab mu töid vaadates.“ Aga eks ole ka neid, kes pisut viltu vaatavad, selgub ta jutust. „Külmaks ei jäta need tööd kedagi,“ sõnab kirgliku loomuga kunstnik.

Laulasmaa kooli direktor Kadi Kukk peab igatahes igati positiivseks kui õpetaja on leidnud endale aja väljaspool tööd ja kooli tegeleda oma huvialaga – maalimisega. „Koolis on olnud ka Tõnu Talve maalide näitus, kus olid eksponeeritud loodusmaalid,“ meenutas Kukk. Ta lisas, et lisaks tehnoloogia ehk käsitööõpetusele ja kunstõpetusele juhendab Talve koolis ka kunsti ja puutöö ringi, mis on eriti populaarne nooremete õpilaste seas.

Et end pedagoogina maailmas toimuvaga kursis hoida on Talve osalenud üleilmse kunstiõpetajate liidu InSEA kongressidel. Saanud kinnituse, et Eesti koolide kunstiharidus on tasemel.

Ehkki „Elutants“ on sarjana valmis pole Talve maha matnud oma plaani luua just laulu- või tantsupeol mõni suurejooneline taies. Millal see sündida võiks pole hetkel veel teada. Aga küll aeg ja pintsel annavad arutust.

Kuidas aktid Riigikogus palka nõudsid

Meenutab ja kommenteerib Tõnis Lukas, Eesti Rahva Muuseumi direktor, endine haridusminister ja riigikogu liige

„Tõnu Talve on sõnumiga looja. Seetõttu ei ole talle sugugi ükskõik, kas tema loomingut märgatakse või mitte. Talve tahab, et ta sõnum leviks ja nagu üldiselt kunstnikud, mõistab ta ise oma sõnumit paremini kui vaatajad.

Tõnu on ka aktiivse eluhoiakuga, talle läheb maailmas ja Eestis toimuv korda. Selliseid kunstiõpetajaid, kes hakkaks ise korraldama suurt ettevõtmist näiteks näitus Riigikogus, mis ühendaks paljusid õpetajaid, ei ole liiast. Pigem oodatakse ju ühiskondlikku aktiivsust ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajatelt, ka kirjandusõpetajatelt. Kui aga paar aastat tagasi toimus õpetajate streik, pakkus just Tõnu välja kunstiõpetajate ühisnäituse Riigikogu hoones.

Aitasin seda korraldada, muretsesin, et saalid oleks, kuhu taieseid välja panna. Ega neid Talve akte seal niiväga palju polnudki – vaid mõned fragmendid ta „Elutantsust“ olid muust väljapanekust pisut eraldi konverentsisaalis. Huvitav oli, et oma intensiivsuse juures ei surunud Tõnu Talve ennast sugugi peale ja lasi kolleegidel kunstiõpetajatel rohkesti silma paista.“