Elutantsude kohta kirjutas Marika T.:
… enese võltsimine on minugi patt tõesti. tegin nädalavahetusel naiselikkuse töötuba – koos oli 40 naist – kõik erinevast vanusest ja erineva kehakujuga. kas sa kujutad ette, et kui ma küsisin, et miks te tulite – vastas enamus neist, et naiselikkus on ära kadunud… ma arvan, et see, mis on iidsete naiste ning tänapäeva naiste vahe, ongi see, et naised on muutunud oma olekult mehelikumaks tänu meheliku maailmakorralduse mõjudele. see mõju on see, et kõik proovivad ideaalsed olla – iseseisvad ning kõigega hakkamasaajad.. kui seesmiselt enam välja ei vea.. siis teed viimased pingutused välimusega…. 🙂
aga mehed? mmm… eks tõele au andes küttimine ja kerge ürgne robustsus annavad ühele mehele ikka mehelikkust juurde ilmselt küll ehk kunagi see lihtsalt nii oli… nüüd on maailm teine… seda enam on rõõm, kui mõned metsikud silmad teepeale ette jäävad… 🙂
Sinu pilte vaadates – ma olen küll väga kunstikauge inimene – tekitab naisena vastakaid reaktsioone – imetlus, et sa ka naisi väga tõetruult kajastad… see tõetruudus (need külmades toonides tselluliidised kintsud;) ahaa) toovad esile minu enda väikesed hirmud ja ebakindlused;)
ehk tahaks ju ikkagi kuidagi veidi kobedam väljanäha.. mõistad? hiljuti oli just suur dilemma briti esileedi maailst, mis oli kunstniku sõnul väga elutruu – kottis silmaalused ja väsinud ilme… ega maalitaval endal ei olnudki vastuväiteid, aga kogu maailm oli pöördes, et miks kunglikku isikut kaunimaks ei maalitud… et kas pidi ikka nii tõetruu olema… ahaa… oleme me inimesed ikka veidrad küll oma hirmude ja kompleksidega;)
Emban sind ja tänan,
marika